Niiske aken, öeldakse ka et aknad higistavad

Miks tekkib akna pinnale kondents? Aknad higistavad...

Kondenseerumine on füüsikaline nähtus, mis tekkib temperatuuri langemisel allapoole kastepunkti. Õhus on reeglina alati mingil määral veeauru. Kui temperatuur nii õhus kui esemetel ei ole kastepunktist madalam, siis kondensaati ei tekki.

Väline kondenseerumine tekkib välimise klaasi keskele. Esialgu võib see olla ehmatav - eeskätt sügiseti ja kevaditi, kui õhuniiskus on kõrge ja õhk jahe, jahtub välimine aknaklaas niivõrd, et kattub kondenseerunud veega. Sisuliselt näitab see head soojusisolatsiooni: toasoe ei jõua välimise klaasini. Harvadel erandjuhtudel võib talvel temperatuuri järsul tõusul nullilähedaste miinuskraadideni juhtuda ka, et aken läheb väljast jäässe.

Sisemine kondenseerumine tekkib sisemise klaasi servadesse - esmalt alumisele, siis külgmistele ja viimaks ülemisele servale. Taoline nähtus on tingitud sisemise klaasipinna jahtumisest allapoole toaõhu niiskussisalduse kastepunktist. Seega on siin kaks olulist tegurit, mida silmas pidada: toa õhu suhteline õhuniiskus ja sisemise klaasipinna temperatuur. Neile lisandub veel terve hulk küsimusi: milline on eluruumide niiskuskoormus - elanikud, tegevused, taimed jmt? kuidas on lahendatud eluruumide ventilatsioon? kui sügaval seinas paikneb aken? kuidas pääseb soe õhk klaasipinnani?

Enne otsustamist, et teie akendega on midagi juhtunud tuleks tähelepanu pöörata suhtelisele õhuniiskusele, mis peaks olema vahemikus Rh = 35...45%, ja ventilatsioonile, mis peab tagama siseõhu kvaliteedi. Sisemine kondenseerumine on nähtus, mis juhtub teatud keskkonnatingimuste kokkusattumusel sõltumata toote tüübist ja kasutatud materjalidest.

Toa täpse õhuniiskuse määramiseks ei ole kingitustepoest ostetud hügromeeter piisavalt hea. Ka Sinu enese tunnetus ei ole kuigi täpne mõõt toa õhuniiskuse määramiseks. Lausa vastupidi – inimkeha on tihti ekslik mõõdupuu õhuniiskuse määramisel ja selle tunnetust mõjutavad sageli teised mõjurid nagu tolm jms. Õhuniiskuse määramiseks tuleb kasutada professionaalseks kasutamiseks mõeldud hügromeetrit või kuiva ja niisket termomeetrit koos sinna juurde kuuluva diagrammiga.

Allikas: Viking Window AS

Hallituse olemusest hoonetes

Hea lühiartikkel, mis pöörab põhitähelepanu hallituse olemuselening kõrvaldamisele hoonetes.


Mis on hallitus?
Hallitus on hallitusseente kasvav koloonia elutegevuseks vajalikke aineid sisaldaval 
alusmaterjalil (substraadil). Hallitusseened on osa seeneriigist ja neid esineb meie planeedil 
määramatus koguses. Seeni võib leida igas ökoloogilises nišis ja nad on vajalikud orgaanilise 
materjali ümbertöötamiseks ainete ringkäigus looduses. Seeneriiki kuuluvad nii pärmid, 
hallitusseened, söögiseened, puul kasvavad torikud kui ka “ämmatoss”. Seente elutegevuseks 
on vajalikud orgaaniline toit, vesi ja sobiv temperatuur.


Hallitusseened produtseerivad elutegevuse jätkamiseks eoseid, mis on imeväikesed 1–20 
mikromeetri suurused osakesed. Kontaktis nahaga ja sissehingamisel põhjustavad need 
ärritus- ning allergianähtusid. Tervisehäireid võivad tekitada ka kuivanult lendu tõusnud 
seenemass või seene eritatavad keemilised ained.
Harilikult seostatakse hallitusega ainult toidu riknemist. Ei osata kahtlustadagi, et elutoas, 
vannitoas, panipaikades, keldriruumides hõljuva ebameeldiva lõhna põhjustajateks on seal 
endale sobiva elupaiga leidnud hallitusseened.
Siseruumides võivad hallitusseened kasvada kõikjal. Eosed satuvad majja lahtise ukse või 
akna, kütte- ja ventilatsioonisüsteemi ning õhukonditsioneeride kaudu. Samuti kleebivad 
mikromeetrilised imekerged eosed ennast välisriiete, jalatsite, kottide, kinnaste ja 
koduloomade karvade külge ning rändavad nii edasi.
Mitte iga eos ei hakka kasvama. Ainult soodsale pinnale sattunult – vee läbijooksukohad 
katusel, torude lekkekohad keldris, pidevalt märguv sein vanni või kraanikausi taga, 
ülekastetud lillemuld, ehitusjärgus vihma saanud puitkonstruktsioon – hakkavad eosed 
kasvama. Arengu eelduseks on vähesest õhu liikumisest tingitud püsivalt kõrge õhuniiskus. 
Paljud ehitusmaterjalid on hallitusseente arenguks väga sobivad, sest sisaldavad ise vajalikke 
toiteaineid. Näiteks on märg tselluloosi sisaldav materjal (paber ja selle tooted), papp, 
kipsplaadid ja puit teatud hallitusseentele eriti sobivaks kasvulavaks. Teistel materjalidel nagu 
kivi, tolm, värvid, sünteetiline tapeet, isolatsioonimaterjalid, seinapaneelid, vaibad, tekstiil, 
polster jm, võib hallitus sobival niiskusastmel samuti kasvama hakata tänu nende materjalide 
pinnal leiduvale, sinna õhust sadenenud orgaanilisele ainele. Seega on hallituskahjustuse 
objektideks ka need materjalid, mis orgaanilisi aineid ise üldse ei sisalda.


Hallitusseente tekitatav kahju tervisele sõltub paljudest asjaoludest:
– toksiine tootva seene liigist;
– seeneeoste hulgast ja seene massist;
– kokkupuuteajast seeneosadega;
– konkreetse inimese vastuvõtlikkusest.2
Järgnevalt on toodud mõned soovitused, mida tasuks tähele panna:
- kõik hallitusseened pole mürgised, aga kui siseõhus leidub neid võrreldes välisõhuga 
ülemäära palju, siis tuleks nendesse suhtuda kui kahjulikesse;
- hallitusest tingitud nähud võivad esineda vaid süütu nohu või kompleksse tervisehäire näol;
- hallituse likvideerimisega pole tark oodata kuni positiivse laboritesti tulemuseni – tegutseda 
tuleb kohe; eriti kehtib see seente puhul, mis on mürgised küll oma normaalses keskkonnas, 
kuid kaotavad selle võime laboriklaasis ning nõuavad pikema aja jooksul mitmeid 
kordusanalüüse;
- ulatuslikult hallistuskahjustatud elukohast on soovitatav kas või ajutiselt seene 
likvideerimise ajaks ära kolida, mitte kannatada haigusnähtude ägenemise all, mis on tingitud 
seeneosade lendumisest puhastamise käigus;
- hallitusseente kasvu pole võimalik takistada, sest ootamatuid niiskusepuhanguid tuleb kodus 
ikka ette (näiteks sügisesel moosi- keetmisel ja mahlaaurutamisel);
- haigus- või ärritusnähtude korduval esinemisel tuleb ühe võimalusena arvestada 
hallitusseente toksilist mõju (kui muud faktorid, näiteks uue mööbli soetamine, värske 
remont, koduloomad ja -linnud, sulepadjad, tolmu korjavad toataimed ja muud on läbi 
kontrollitud);
- suurte taimede istutusnõusid ei tohi üle kasta;
- tuleb jälgida, kas tervisehäirete ägenemine on seotud õhuniiskuse ja temperatuuriga; 
hallitusseen vajab kasvuks õhuniiskust üle 70% ;
- keldri kiviseintel esinev valge udune kasukas ei pruugi olla hallitus, vaid müüris liikuva vee 
väljaauramise tagajärjel sinna sadenenud soolade kogumid või külmal ajal tekkinud härmatis;
- ühtki hallitusseene tüüpi pole vaja eraldi hävitada – nende kõrvalda- miseks sobivad ühed ja 
samad vahendid.
  
Hallituskahjustuse likvideerimise ABC
- Tegutsema tuleb asuda kohe pärast hallituskahjustuse avastamist. Pindmist kahjustust on 
kerge kõrvaldada. Riidekiu sisse pugenud hallitust on vahel võimatu eemalda;
- Esmalt tuleb leida niiskusallikas ja see kõrvaldada;
- Võimaluse korral tuleb hallitanud materjalid puhastest kohe eraldada. Kõige paremini aitab 
hallitusel levida kuivanud hallituskorra energiline mahahõõrumine puhaste esemete ja 
materjalide läheduses;3
- Kõige lihtsam, kättesaadavam ja efektiivsem vahend on naatrium- hüpoklorit – 
pesuvalgendaja lah- jendatud lahus. See kantakse käsna või vana hambaharja abil pinnale, 
lastakse seista umbes 15 minutit, loputatakse hoolikalt ja kuivatatakse kiiresti;
- Puhastamiseks võib kasutada selleks ettenähtud spetsiaalseid desinfitsee- rimisvahendeid, 
mis sisaldavad samuti naatriumhüpokloritit või teisi aineid, näiteks bensalkooniumklo- riidi ja 
booriühendeid. Enne tarvi- tamist tuleb vahendi kasutusjuhend läbi lugeda. Kõik kodukeemia 
vahendid peavad olema originaalpu- delites, korralikult suletud ja lastele kättesaamatus kohas.
- Pindmise kerge hallituse eemaldamiseks võib kasutada ka söögisoodat;
- Enne valgendajaga tööle asumist tuleb kindel olla, et valgendaja või seda sisaldavad teised 
puhastus vahendid ei rikuks töödeldavaid pindu. Näiteks nailonriie lahustub kokkupuutes 
naatriumhüpokloritiga kohe. Valgendaja rikub mitmeidki materjale: mõningaid plastikuid, 
alumiiniumi, glasuuritud pindu ja kivi. Parem oleks kontrollida vahen- di mõju enne väikesel 
proovipinnal;
- Mitte kunagi ei tohi segada pesu- valgendajat ammoniaagiga. Tulemuseks on tervist 
kahjustav gaas. Üldse pole soovitatav erinevaid puhastus- vahendeid omavahel kokku segada.
- Puhastamise juures on väga oluline, et mikroorganismide hävitamise ajal oleksid 
puhastatavad pinnad märjad. Siis ei toimu seeneosakeste õhku lendumist ega laialikandumist.
- Soovitatav on töö juures kanda tolmumaski ja kummikindaid ning avada tuulutamiseks 
aknad;
- Hallitanud pindu ei ole soovitatav pesta kangete fosfaate sisaldavate pesuvahenditega, kuna 
fosfor on hallitusseentele meeldivaks toidu- aineks ja kutsub esile veelgi intensiivsema kasvu;
- Kui pinnatöötlus ei anna tulemusi, siis võib proovida hoida eset 12 tundi või kauem 
töötlemislahuse sees. Peab kindel olema, et pärast seda jääb esemest või materjalist midagi ka 
alles.
- Loputada tuleb väga põhjalikult, sest sissejäänud valgendaja hakkab materjale aja jooksul 
aeglaselt lagundama.
- Kui hallitust ei õnnestu pärast ühte korralikku töötlust ja loputamist eemaldada, on mõistlik 
edasistest jõupingutustest loobuda – see ei õnnestu enam kunagi.
- Allergiat põdeval inimesel tuleb paluda puhastustöid tegema kedagi teist. Vastasel korral 
võib lendunud seeneosadest tekkida äge haigus- hoog. Teistel pereliikmetel on soovitatav 
puhastamise ajaks kodust lahkuda.
- Kui hallitus on raskesti ligipääse- tavatel pindadel või kui mingi ala on juba liiga tugevasti 
hallitanud, siis tuleb see eemaldada ja uuega asendada;
- Kui korteris on väga rõske, siis tuleb puhastada ka vaibad ning kindlasti trepikoda. Kui 
niiskuseallikat ei kõrvaldata, tuleb suurpuhastust üha sagedamini korrata;4
- Kui korteri sisustus on üleujutuse või veeavarii tagajärjel märgunud, peab püüdma vett 
imavaid materjale kohe kuivatada. Hallitusnähud ilmnevad märgadel pindadel umbes ööpäeva 
pärast, seega on üsna vähe aega ja peab kiiresti tegutsema.
- Vaipade alumisi pindu võib päikese käes kuivatades kergelt töödelda vesinikülihapendi 
nõrga lahusega
(1 osa 3% vesinikülihapendit ja 5 osa vett);
- Vannitoa kardinat võib samuti val- gendajalahusega puhastada. Liiga suure mustumise 
korral tuleb kardin asendada uuega.
- Materjalide kahjustamise ohu korral võib kasutada teisi kodupuhastus - vahendeid, mis on 
vähem agressiivsed;
- Mööbli katteriiet ja vaipu võib lasta ka keemiliselt puhastada. Tähtis on, et pärast hallituse 
eemaldamist kuivatataks materjal nii kiiresti kui võimalik;
- Tuulutada ei tohi enne, kui halli- tanud pinnad on märjaks tehtud. Materjalide kuivamise 
ajaks tuleb tagada hea ventilatsioon.
- Pinnaviimistlusmaterjalidest on hallitusele kõige vastuvõtlikumad lateksvärvid, eriti kui on 
kasutatud linaõli baasil valmistatud krunti. Kõige vastupidavamad hallitusele on välistööde 
emailvärvid;
- Valmistatakse ka spetsiaalseid hallitusvastase lisandiga värve, kuid terviseriski tõttu ei 
soovitata neid sisetingimustes kasutada;
- Värske kuiva õhuga tuulutamine ee- maldab ebameeldivat lõhna kõige paremini. Võib 
kasutada ka õhuvärskendajaid.


Kõige parem hallitustõrjevahend on majas valitsev puhtus ja kuivus!!!
Allikas: Terviseamet. Originaalartikli autor Urve Kallavus, TTÜ

Hallituse tekkimine aknapaledele ja tubade nurkadesse

Termoülevaatuste läbiviimisel puutun korduvalt kokku hoone sisepindadel esineva hallituse ja niiskusega.

Peamised hallituse ja niiskuse esinemise kohad on:

• aknapaled ehk akende äärte sisepinnad.
  
• peamiselt hoone välimiste tubade nurgad, ääred,
• läbivad külmasillad, mis on põhjustatud näiteks metallkonstruktsioonidest.

Vahepeal tekib klientide küsimus, et millal tekib hallitus ja kuidas saab paharetti ennetada?

Vastus pole väga ühene, kui teatud mõjurid on väga olulised.

Esiteks on väga oluline külmasilla sisepinna temperatuur. Teiseks oluliseks hallituse tekke põhjuseks on toa suur niiskustase, kolmandaks toa enda temperatuur. Lisaks ka välistemperatuur.

Nimelt mida madalam on toa niiskustase, seda madalama temperatuuriga külmasilda on vaja, et hallitus saaks hakata tekkima. Veelgi olulisem on üldises mõttes välisõhu temperatuur ja külmasilla sisepinna temperatuuride erinevus.

Kuidas teha täpselt kindlaks, kas minu toa nurka hallituse tekkimise oht on olemas või mitte?

Hallitus- ja niiskusohu kohtade üles leidmise põhjuseks on mitmeid viise. Üks nendest on kindlasti soojuspildi tegemine ehk termografeerimine, kuid on ka lihtsamaid mooduseid.

Näiteks tuleb võtta termomeeter ning mõõta ära välisõhu temperatuur, siseõhu temperatuur ning hallitusohtliku koha temperatuur. Hallitusohtliku koha temperatuuri mõõtmiseks on vaja panna temperatuuriandur külma kohaga otsekontakti!

Edasi tuleb hinnata, kui hästi on ruum ventileeritud. Näiteks loomuliku ventilatsiooniga korteris, kus elab terve pere ning ventilatsioon võib-olla kõige paremini ei tööta on niiskuslisa talvel 6g/m3 kohta ning korralikult ventileeritud korteris 4 g/m3 kohta.

Viimaks tuleb arvutada valemi alusel külma koha temperatuuriindeks.

Temperatuuriindeksit arvutatakse alljärgneva valemi alusel:

Temperatuuriindeks = (hallitusohtliku koha temperatuur - välisõhu temperatuur) / (siseõhu temperatuur - välisõhu temperatuur)

Arvutatud temperatuuriindeksit hinnatakse alloleva tabeli alusel, kas hallituskritiliseks või niiskuskriitiliseks kohaks.

	Temperatuuriindeks
Niiskuslisa, g/m3	hallituse oht	niiskuse oht
4	0.65	0.55
6.5	0.8	0.7

Juhul, kui saite tulemuseks, 0.6 ning ruumis on hästi ventileeritud(niiskuslisa 4g/m3), siis niiskuse ohtu külmasilla pinnal pole, kuid hallituse tekkeks on siiski võimalus!

2009.a. detsembrikuus oli väga külmi päevi <-20kraadi ning sellisel juhul oli hallituse tekke piiriks umbes 11 kraadi hallituskritilises kohas

Tänan lugemast!